Mälestis ei ole kellegi all

Meedias kuuleme ja loeme sageli väljendit „muinsuskaitse all“. See on muutunud nii tavaliseks, et selle tähenduse üle enam eriti ei mõelda. Sedasi räägivad isegi muinsuskaitsega tegelevad inimesed.
Aga mida need sõnad tegelikult ütlevad?
„All“ olemine viitab keeles sageli allutamisele – olukorrale, kus keegi on allutatud, kontrollitud või kellegi võimu all. See annab mainitavale paratamatult ka teatava negatiivse varjundi. Nii räägitakse näiteks „järelevalve all“, „kontrolli all“, „halduse all“ või „võõra võimu all“ olemisest. See loob tahtmatult hierarhilise suhte: ühel pool on see, kes kaitseb ja kontrollib, ning teisel pool see, mis on kaitse all. Isegi seadusandluses on see väljend oma koha sisse võtnud. Näiteks ametlikus Ehitise kasutamise otstarvete loetelus on punkt „Muinsuskaitse all olev vare“ (kood 12732) ,kuigi tegemist ei ole õigusaktides kasutatava mõistega.
Mälestise puhul on see mõtteviis mõnevõrra kummaline.
Mälestis ei ole ju millegi all. Mälestis on miski, mida me mäletame.
Sõna mälestis ise kannab hoopis teistsugust sõnumit. See viitab millelegi, millel on väärtus, sest see aitab meil mäletada oma kultuuri, ajalugu, inimesi ja nende loodut. Mälestis ei ole üksnes objekt, mida tuleb reeglitega kaitsta. See on osa meie kultuurimälust, mida antakse edasi järgmistele põlvkondadele. Mälestis ei ole asi, mida tuleb kaitsta sellepärast, et ta on „muinsuskaitse all“. Vastupidi – ta on mälestis sellepärast, et temas nähakse väärtust, mida soovitakse hoida ja edasi anda.
Seetõttu võiksime ka oma igapäevases keeles rääkida rohkem mälestistest ja vähem sellest, et need on „muinsuskaitse all“.
Muidugi on mälestiste kaitseks vaja seadusi, piiranguid ja järelevalvet. Kuid need on vahendid. Mälestis ise ei ole nende vahendite all – ta on nende kaitsmise põhjus.
Tasuks siis sellele mõelda ka meedias ja avalikus kõnepruugis, seadusandjast rääkimata. Sõnadel on mõju. Kui räägime „muinsuskaitse all olevast objektist“, näeme kergesti piirangut. Kui räägime mälestisest, näeme väärtust.
Mälestis ei vaja „all“ olemist. Ta vajab mäletamist.